Alfonso Crujera leidsin ma enda jaoks internetist kui asusin kunagi uurima happevaba söövituse võimalikkust. Tellisin Amazonist ta raamatu ja jõudsin isegi niikaugele, et ise mõnd algajate kursust juhendada. Alfonso käis seda tehnikat kunagi õppimas hoopis Rootsis Ateljee Larsen'is Helsinborg'is kuid on seda tehnikat põhjalikult edasi arendanud ja dokumenteerinud. Nagu Alfonso ise räägib on sellel tehnikal veel palju potentsiaali edasi areneda, selleks oleks vaja rohkem eksperimenteerijaid. Oma raamatusse on ta koondanud põhitõed ja eksperimentide tulemused kuid rõhutab, et see pole kindlasti kõik.

Kaks intensiivset nädalat ateljees olid väga õpetlikud. Esiteks  tundsin kuidas keskond millesse satud mõjutab su otsuseid. Inimene teeb plaane ... Ideaalis oleksin elanud otse ateljee kõrval ja saanud ruume kasutada piiramatult.

Foto: Alfonso Crujera
Kuna jagasin aega pere ja töö vahel siis rentisime maja mäe otsas ja matk mööda kitsast mägiteed alla ateljeesse võttis umbes 40 minutit ning tööaega jäi igapäevaselt neli intensiivset tundi. Teiseks pidin oma mugavustsoonist lahkuma ja joonistama otse lakiga kaetud plaadile kuna ettevalmistusteks ja kavanditeks polnud lihtsalt aega. Vastupidiselt plaanile jätkata Eestis alustatud teemadega võttis saare vulkaaniline loodus mu kujutlusvõime pantvangi ja nii tegelesingi ma põhiliselt taimede ja mägedede ning ümbritseva kujutamisega. 

Vaade poolel teel tööle. Ateljee asub viadukti all.

Alfonso oli väga toetav, kannustas pidevalt tagant ja andis nõu. Looduse kujutamise kohta kommenteeris ta vaid, et see on vist paratamatu kui keskonnaerinevus on nii suur ning, et enamus tema ateljee residentidest käib aias joonistamas.

Suurim söövitusvann midagi kunagi näinud olen
Voolusöövituseks oli ateljees hiiglaslik vertikaalne vann.

Lahus vannis oli sama mis meister kunagi teemaga alustades oli ise teinud. See on voolusöövituse juures üks keskonnasõbralikke aspekte, et lahus ei degradeeru. Ilmselt on ta pidanud seda vahepeal lihtsalt aurumise tõttu juurde tegema. Olukorra leevendamiseks oli ta välja mõelnud pingpongpallidest katte, mis ei seganud plaate sisse-välja tõstmast kuid kattis üleliigse lahuse kenasti.

Esimese asjana tahtsin õppida korralikult kasutama Lascaux akrüül lakki. Mu enda katsetused on üsna kehvade tulemustega. Kahjuks ei osanud meister mind aidata. Ka tema jaoks on see vahend ebamugav. Nii et kasutasime siiski traditsioonilist Charbonneli Lamour lakki. Eemaldamise jaoks olid tal küll kasutusel Leinos Thinner nimeline isoparafiinist koosnev lahusti ning Novasoli lahusti. 

Alustasime joonsöövitusest. Valisin esimeseks modelliks terassi katuse. Hiljem katsin lehepinda katteleakiga ning söövitasin heletumedused. Selle pildiga jäin päris rahule.

Algne joonistus sai 2 x 15 min söövitust. seejärel katsin osa lehepinnast kattelakiga ja söövitasin edasi järkjärgult kattelakiga pindu kattes. Kokku tuli söövitusaega 2 ja pool tundi.

Voolusöövituse juures käib söövitamine 15 minutiliste intervallidena. Vahepeal tuleb plaat välja tõsta, loputada ja tagasi lahusesse asetada. Nii saavutatakse puhtam joon.
Nagu selgus olin mõne asja tema raamatust veidi viltu välja lugenud.
Kui plaat on vaja pärast söövitust loputada siis seda tehakse harilikus veenõus kuhu on lisatud üks tükk rauavilla. Mina igaks juhuks ootasin iga kord kuni raud rauasoolalahusega reageeris ja tekkis rooste. See võttis kohati kuni 10 minutit aega. Seejärel valasin vee iga kord ära.

Tegelikult pistsime plaadi vaid korraks sellesse lahusesse ning seejärel loputasime kohe kraani all. Sama neutraliseerimislahust kasutasime terve päeva.

1. Charbonnel Aqua wash 2.Caligo Safe Wash 3. Traditsiooniline õlivärv

Järgmise plaadi puhul oli põhiliseks avastuseks see kui erinevaid tulemusi annavad erinevad trükivärvid. Kõige nüansirikkama tõmmise andis meistri antud traditsiooniline tööstuslik õlivärv.
Järgnes Caligo Safe Wash, siis Charbonnel Aqua wash kõige lahjema tulemusega.

Hiljem tegin veel taustale lisasöövituse. Kuna voolusöövituse open bite ehk plaadi lahtine söövitus tekitab mikro- punktikesi jääb plaat kenasti värvi hoidma. Kahjuks ei ole võimalik saavutada sametisi sügavaid musti pindu. Alfonso soovitas tumedama pinna jaoks viirutada plaat näiteks litokriidiga. Enne tuleks plaat soola ja äädika lahuses pintsliga loputada, seejärel vees äädikast pesta ning 5 minutit open bite teha. Siis  hakkab litokriit paremini plaadi külge.









Järgnesid katsetused Graphite ink resist ehk Graphic Chemicali toodetud grafiittrükivärvi kasutamisega. Tulemuseks pidi olema pehmelakile iseloomulik tulemus. Kuna antud tehnika nõuab ka koobaltkuivati lisamist polnud ma sellest just väga vaimustatud.


Lisasöövitusega rikkusin ma kahjuks selle plaadi ära aga vähemalt tehnika sai selgemaks. Viimasel tõmmisel on nägu küll rikutud aga tausta pinnaefektid paremini näha.

Kõige huvitavamaks tehnikaks kujunes semi-dry ehk poolkuiv voolusöövitus.

Esmalt joonsöövitus intervallidega kokku 1h, siis kaitsesin joonistust lakiga ja söövitasime 1h intervallide kaupa.

Sel meetodil õnnestub töödelda oluliselt suuremaid plaate kui vanni mahuks. Plaadile lisasime ka soola, mis tekitab efekte. Protsessi ülearu palju kontrollida ei saa.
Kunstnik saab valida kas ta valmistab korraga ühte plaati või kahte. Teine plaat hakkab siis esimese metalliosakesi enda pinnale korjama.




Tegin selles tehnikas ka teise plaadi. Kuna söövitusaega loetakse tundides siis valge pinna säilitamiseks sai pudelkõrvitsatega pildil kasutatud kaitsekilet (sahtlite, raamatute jm kiletamiseks mõeldud rullis kile.) Kaitsesin lauapinna osa küll lakiga, kuid vool sõi sealt läbi, nii et ainuke söövitusest puutumata pind jäi kile all. 

Ilmselt jätkan semi-dry tehnika uurimist järgnevate näituseprojektide raames.